Tõenduspõhise lähenemise rakendamine. READ mudeli näitel.
Tõenduspõhise praktika olemusest – teadusuuringutest saabuva informatsiooni rakendamine võttes arvesse patsiendi eelistusi ja spetsialisti kliinilist kogemust – on usinamal blogilugejal aasta algusest mälestus veel olemas. Kuidas tõenduspõhist praktikat aga viljeleda ning millised on need faktorid, mis seda mõjutavad? Vaatame sellesse sisse läbi ühe praktilise mudeli – READ Model ehk Rehabilitation Evidence bAsed Decisions (eesti keeles tõenduspõhises otsused taastusravis).
READ mudel on praktikute, nii kliinilise kui teadusvalla spetsialistide poolt kokku pandud, võttes mudeli aluseks kaasaegse teadmuse süstemaatilistest ülevaadetest, mis käsitlevad tõenduspõhise praktika rakendamist, jagatud otsuste langetamist ja otsustus-algoritmide kasutamist ning rehabilitatsiooniteooria, mis väärtustab eesmärgistatud patsiendikeskse biopsühhosotsiaalse taastusravi osutamist. READ mudel publitseeriti 2021. aastal. (Novak et al, 2021). See kirjeldab tõenduspõhist lähenemist seitsmel tasandil.
Tasand 1: Eesmärkide püstitamine koos patsiendiga. Mis on patsiendile, tema perele hetkel oluline? Mis on see, mida tahaks paremuse poole muuta? Mida tahaks saada teha? Kaasaegses taastusravimaailmas on selge, et ühine eesmärkide seadmine aitab suurendada patsiendi kaasatust ja motivatsiooni ning toetab taastumise positiivset kulgu (Locke & Latham, 2006). Autorite soovitus on kasutada selleks tõenduspõhiseid lähenemisi, näiteks the Goal Attainment Scale (GAS) või taolised, mis aitavad ka progressi hinnata.
Tasand 2 ja Tasand 3: Kas inimese jaoks oluline eesmärk on realistlik ja teostatav kontekstis, kus parasjagu ollakse? Sellele vastamiseks on tarvis teadmisi inimese praegusest seisundist ja elu olukorrast – nii füüsilisest kui sotsiaalsest keskkonnast, aga ka tema enda ja ümbritsevate vaimsest seisundist – ning arusaama prognoosist. Õnnestunud sekkumiste aluseks realistlike, aga patsiendi jaoks oluliste eesmärkide tuvastamine ning kokkuleppimine. Mida ebareaalsemad on patsiendi ootused seda raskem on eesmärkide püstitamine. Keerulisemate juhtumite puhul on soovituslik võtta appi selleks otstarbeks loodud juhendid, mis aitavad patsientidele raskeid teemasid selgelt aga leebelt käsitleda.
Tasand 4: Tõenduspõhise sekkumise valimine, et eesmärki saavutada, ei ole kergete killast ülesanne. Teaduskirjanduse interpreteerimine on sageli aeganõudev ning selleks on vajalikud teadmised metoodikatest, millega uurimusi läbi viiakse. Publitseeritud uuringute hulk on väga kiiresti kasvav, kuid kõik sellest ei ole otse kliinilisse töösse rakendatav (Grol et al, 2003). Lisaks teadustöö enda interpreteerimisele on oluline mõelda ka patsiendil olevate kaasuvate haiguste peale ning võtta arvesse väliseid faktoreid, s.h. tervishoiusüsteemi eripärasid, teenuse pakkuja võimalusi ning patsiendi ja tema lähikonna valmidust panustada. Sageli on valikus mitmeid sekkumisi ning vajalik on otsustada ka sobiliku kombinatsiooni üle.
Tasand 5: Sekkumise viisi valimine. Kas valituks osutunud sekkumisi on kõige mõistlikum osutada individuaalse lähenemisena või grupitegevustena, spetsiaalses keskkonnas või patsiendi kodus/koolis/tavapärases ümbruskonnas, vahetu kontaktiga või tele-lahenduste abil või inimese enda eestvedamisel jne. Ka nende otsuste tegemisel on lahenduseks sageli viiside kombinatsioon.
Tasand 6: Sekkumise doosi ja/või intensiivsuse valimine. Sekkumise doseerimine toob tihti kaasa ka arutelud, mis on seotud sekkumisele kuluva aja ning rahaga. Oluline on leida võimalikult ideaalilähedane lahendus.
Tasand 7: Sekkumise läbiviimine ja tulemuste hindamine. Sekkumiste elluviimise käigus võib ilmneda vajadus muuta nende viisi ja/või doosi. Mõnikord isegi sekkumist ennast. On oluline viia läbi vahehindamisi ja lõplik hindamine, et aru saada, kas püstitatud eemärgid on saavutatud. Kui on, saab olla võimalik taastusravi lõpetamine, aga ka uute eesmärkide püstitamine. Kui ei ole, siis olukorra hindamine ning eesmärkide või sekkumiste korrigeerimine.
On selge, et tõenduspõhine patsiendikeskne lähenemine vajab aega, spetsiifilisi teadmisi ja oskuseid. Eelkõige on aga oluline tahtmine, nii individuaalne kui organisatsiooniline valmisolek. Kui see on olemas, on muu juba õppimise ja arenemise küsimus.
Jaksu suveks! Nii tööle kui koju.
Kadri Englas I HNRK arendus- ja kvaliteedijuht o Otago ülikooli meditsiiniteaduste doktorant o rehabilitatsioonientusiast
Viidatud materjalid:
Grol R, Grimshaw J. From best evidence to best practice: effective implementation of change in patients’ care. Lancet. (2003) 362:1225– 30.
Locke EA, Latham GP. New directions in goal-setting theory. Curr Dir Psychol Sci. (2006) 15:265–8.
Novak I, te Velde A, Hines A, Stanton E, Mc Namara M, Paton MCB, Finch-Edmondson M and Morgan C (2021) Rehabilitation Evidence-Based Decision-Making: The READ Model. Front. Rehabilit. Sci. 2:726410.
