Juubeldamise tuules – nüüd ja edaspidi – kaasaegsest rehabilitatsioonist, inimesekeskusest ja tõenduspõhisest.
On juubeldamise aasta. Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus (HNRK) saab 65. aastaseks. HNRK on loomisest peale pühendanud oma tegevuse taastusravimisele ja rehabilitatsioonile, spetsialiseerudes liikumisraskustega inimeste abistamisele. Selline lähenemise oli ennemuistsel, asutamise, ajal inspireeritud vajadusest abistada neid, keda poliomüeliit puutumata ei jätnud ning on aegade jooksul laienenud teistelegi neuroloogilise põhjusega elamise segajatele: seljaajukahjustusele, peaajukahjustusele, tserebraalparalüüsile, erinevatele närvihaigustele, aga ka skeleti-lihassüsteemi hädadele.
Sõltumata hädast ühendab neist puudutatud inimesi üks omadus – nad kõik ihkavad tagasi endist liikumisvõimekust ja võimalust tavalisele unistuste elule. Paljudel juhtudel ei ole tagasiteed olnu juurde olemas, aga on erinevaid väljavaateid, millest mitmetel õnnelikkuse ja rahulolu mekk juures. Meie töö on inimesi aidata väljavaateid valgustada ning valitud teid sillutada nii, et taastumine ja uue eluga kohanemine oleksid rahulolu ja rõõmu pakkuvad.
Selle tegevuse kergusest ja raskusest asumegi juubeldamise tuules kirjutama. Võtame kirjutamisele kaks fookust: inimesekeskuse (patsiendi-/kliendikeskuse, kui Sa, hea lugeja, seda terminit suupärasemaks peaksid pidama) ning tõenduspõhisuse. Kummastki ei saa taastusravi ja rehabilitatsiooni maailmas üle ega ümber.
Algatuseks – ja käesoleva blogi meelsuse tutvustamiseks – olgu klaar, et HNRK väärtuste komplektis on need kaks nimetatut kesksel kohal. Me usume, et taastusravi ja rehabilitatsioon ei saa olla midagi muud kui inimesekesksed ja tõenduspõhised. Vaatamata kõigile keerukustele, mis emma-kumma käsitusviisiga kaasas käivad.
Püsige lainel.
On levinud suhtumine – kahjuks –, et taastusravi ja rehabilitatsioon ei ole tõenduspõhised. On tõsi, et ravimuuringutest tuntud teadusliku tõenduse saavutamine on taastusravi- ja rehabilitatsioonisekkumistele (pehmelt öeldes) keerukas. Aga seda, et mitte miski, mida me inimeste abistamiseks ette võtame, tõenduspõhine ei ole, on väga lühinägelik ja vale väita. Miks – selle üle mõtiskleme juba mõnes järgmises postituses. Õnneks on ilmas inimesi, kes tegutsevad selle nimel, et vähese tõenduspõhisuse taaka murda. Üks sellistest on Suurbritannia taastusarst Prof Derick Wade, kes muuhulgas toimetab ajakirja Clinical Rehabilitation. Selle ajakirja veergudelt pärineb ka tema artikkel „What is rehabilitation? An empirical investigation leading to an evidence-based description“ (2020, vol 34 (5), 571-583), mis võtab sisukalt kokku kaasaegse taastusravi/rehabilitatsiooni sisu. Emotsionaalselt väljendudes: iga oma inimestest lugupidav riik peaks tagama, et allpool kirjeldatud osised taastusravi/rehabilitatsioonisüsteemis olemas oleksid ja toimiksid. Siinkohal on ka paslik meenutada, et taastusravi on rehabilitatsioon on taastusravi… Kunstlik tükeldamine tekitab asjatuid vaevuseid neile, kel niigi muresid ülearu. Käesolevas blogis juhtub kindlasti, et kasutame neid termineid sünonüümidena, mitte illustreerimaks Eestis olemasolevaid konkreetse nimetusega teenuseid/süsteeme.
Kaasaegse taastusravi/rehabilitatsiooni skelett, hea lugeja, sealjuures tõenduspõhine, on järgmine:
- Protsess põhineb biopsühhosotsiaalsel haiguse käsitlusel.
- Professionaalne multidistsiplinaarne meeskond, kes kasutab struktureeritud protokolle, et tagada terviklik ja laiahaardeline lähenemine.
- Esmase põhjaliku hindamise elluviimine, et mõista inimese olukorda ja selle mõjutajaid võimalikult hästi ning määrata vajalikke sekkumisi.
- Mitmete erinevate sekkumiste rakendamine, mis on rätsep-lahendusena loodud konkreetsele patsiendile.
- Rakendatud sekkumistest tulenevate muutuste jälgimine, hinnates püstitatud eesmärkide saavutamist, ja võimalike kahjude vältimise jälgimine.
Sealjuures ei küsi taastusravi/rehabilitatsioon inimese vanust, sugu, rassi, seksuaalset orientatsiooni vmt – kui on olemas haigusest või erivajadusest tingitud toimetulekupiirang, on rehabilitatsioonist kasu. Eeldusel, et eelnimetatud tõenduspõhised osised toimivad.
Kas ja kuidas skelett koos püsib ning mida need erinevad osad endas sisaldavad või sisaldada võiksid, arutame juba järgmistel blogiveergudel.
Kohtumisteni!
Kadri Englas I HNRK arendus- ja kvaliteedijuht o Otago ülikooli meditsiiniteaduste doktorant o rehabilitatsioonientusiast