Inimesekesksus. Mis teeb elu heaks? Inimeste näitel, kel on peaajutrauma.

Eelmisel kuul kirjutasin põgusalt iseseisvusest, autonoomiast ja sotsiaalsest kaasatusest kui inimesekeskse lähenemise kolmest olulisest nurgakivist. Jätkan samal lainel ka käesoleval kuul ning mõtisklen järgnevalt sellest, mis muudab elu elamisväärseks. Toetun sealjuures uuringutele, mis tehtud inimestega, kel on traumaatiline peaajukahjustus.

Taastusravi osutamisel puutume sageli kokku inimestega, kelle elu on tundmatuseni muutunud – senine elu on kadunud. Levack ja kolleegid (2010) sünteesisid selleteemalisi kvalitatiivseid uuringuid ning tegid kokkuvõtte, et peaajutrauma järgselt tajuvad inimesed kaotust kolmes valdkonnas: eneseteadlikkuse kadu (kadunud on seos inimesega, kes oldi enne trauma juhtumist), keha ja vaimu kaugenemine (võimete, oskuste ja tulemuste saavutamise kadu) ning sotsiaalne kaugenemine (suhete purunemine või nõrgenemine, sotsiaalse rolli kadumine või muutumine, elus osalemise raskused, samuti ravikogemus, mis mõjus/tundus inimlikkust vähendav). Prioriteetide muut(u)mine, elu ja iseenese ümbermõtestamine ning enese (taas)leidmine on teemadena käsitletud ka teistes sarnastes uuringutes (Nalder et al, 2013; Fadyl et al, 2019; Muenchberger et al, 2008). Kaasamõtlev lugeja juba taipab, et ses infos on ka vihje sellele, mis võiks olla oluline taastusravi läbiviimisel ja inimesekeskseks kujundamisel – toetada identiteedi taasloomist, elu prioriteetide ja eesmärkide taastekkimist, suhete loomist ja hoidmist ning kaasatuse tunde tekkimist. Kogu nimekiri tundub hirmutav, kas pole?

Üks võimalus seda pundart harutama asuda, on olla uudishimulik ja küsida, mis on see, mis tekitab peaajutraumaga inimestes head tunnet, mis kirjeldab nende jaoks edukat elu. Mis soodustab positiivset ja lootusrikast ellusuhtumist. Nalder ja kolleegid (2023) võtsid ette ja sünteesisid kvalitatiivseid uuringuid, mis esitatud küsimusele võiksid vastata. Nad leidsid, et traumaatilise peaajukahjustusega inimesed kirjeldasid positiivset elukogemust, eluga rahulolu, läbi nelja omavahel põimunud valdkonna: arusaamine, sotsiaalsus, tegutsemine ja lootus. Arusaamine hõlmas endas järgmisi  teemasid: olemas on selge teadmine, kes ma olen, eneseväärikuse tunnetus, traumakogemuses tähenduse nägemine. Sotsiaalsuse valdkond tähendas peamiselt erinevate suhete olemasolu ning tunnet, et ollakse teiste poolt aktsepteeritud ja mõistetud. Tegemise valdkonnas kirjeldasid inimesed vajadust olla aktiivne ja produktiivne, omada autonoomiat ja kontrolli ning saavutada soovitut. Lootus tähendas kõige enam soovi elada elu, millel on tähendus. On märkimisväärne, et nende ülevaatesse kaasatud uuringute osalejaskond oli mitmekesine nii ajukahjustuse raskuse kui soolise ja vanuselise jaotuse osas. Enamjaolt pärinesid uuringud Austraaliast ja Uus-Meremaalt, Ameerika Ühendriikidest ja Kanadast ning Lääne-Euroopast. Nalderi ja kolleegide (2023) tulemused on kooskõlas juba pikka aega kasutuses olnud Maslow (1943) vajaduste püramiidiga, mis samuti propageerib muuhulgas kuuluvuse, saavutusvõimaluste ja eneseteostuse tähtsust. Samuti on sarnased teemad kaasatud erinevatesse elukvaliteedi kontseptsioonidesse, millel ma hetkel pikemalt ei peatu.

Kui püüame vaadata eelkirjeldatud infot rehabilitatsioonispetsialisti pilguga ning mõelda, kuidas seda oma teenuste kujundamisel rakendada, siis tundub möödapääsmatu võimaldada ja võimestada sotsiaalseid kontakte ja kaasatust, rakendada tegevusi, mis võimaldavad kogeda kontrolli-, saavutus- ja oluline olemise tunnet, püüda leida inimesele tähenduslikud tegevused ja/või olukorrad, mis aitaksid ennast ja elu uuesti tundma õppida ning luua võimalusi kogemusteks, mis tekitaksid lootust. Jällegi – õnneks või kahjuks – jõuame ringiga selleni, et inimesekeskse lähenemine tähendab, et peame leidma aja tundma õppida just seda inimest ja tema eluolu, kes meieni parasjagu on jõudnud. Peaajutrauma näitel peame ka aduma, et tegelikuks eduks on tõenäoliselt vajalik minna samm veel kaugemale ning olla empaatiline mitte ainult inimese ja tema eluolu suhtes vaid ka selle muutunud iseloomu ja kõigi võimalike perspektiivide osas.

Jaksu ja uudishimulikku meelt!

Kadri Englas  I  HNRK arendus- ja kvaliteedijuht o Otago ülikooli meditsiiniteaduste doktorant o rehabilitatsioonientusiast

Viiteid käsitletud teemadega seotud artiklitele:

Fadyl JK, Theadom A, Channon A, et al. Recovery and adaptation after traumatic brain injury in New Zealand: longitudinal qualitative findings over the first two years. Neuropsychol Rehabil. 2019;29(7):1095–1112

Levack WM, Kayes NM, Fadyl JK. Experience of recovery and outcome following traumatic brain injury: a metasyn- thesis of qualitative research. Disabil Rehabil. 2010;32(12): 986–999

Maslow AH. A theory of human motivation. Psychol Rev. 1943;50(4):370–396

Muenchberger H, Kendall E, Neal R. Identity transition fol- lowing traumatic brain injury: a dynamic process of con- traction, expansion and tentative balance. Brain Inj. 2008; 22(12):979–992

Nalder E, Fleming J, Cornwell P, et al. Reflections on life: experiences of individuals with brain injury during the transition from hospital to home. Brain Inj. 2013;27(11): 1294–1303

Nalder E, King G, Hunt AW, Hartman LR, Szigeti Z, Drake E, Shah R, Shahzad M, Resnick M, Pereira G &
Lenton E. Indicators of life success from the perspective of individuals with traumatic brain injury: a scoping review. Disabil Rehabil. 2023;45(2): 330-343