Eneseusk – kolmas eduka enesejuhtimise alustala oskuste ja teadmiste kõrval.
Taastusravi ja rehabilitatsiooni olemust on defineeritud palju. Pea kõigil versioonidel on üks ühine osis: iseseisev toimetulek, edukas enesega hakkama saamine. Sageli rõhutatakse sealjuures inimesele omast konteksti: tema terviseseisundi eripärasid, isikuomadusi, füüsilist keskkonda.
Suurbritannias tegutsev sotsiaalne ettevõte Bridges Self-Management Ldt. (https://www.bridgesselfmanagement.org.uk) on võtnud endale missiooni levitada tõenduspõhist lähenemist krooniliste terviseseisunditega inimeste enesejuhtimise toetamiseks. Nii inimeste endi kui neile taastusravi- ja rehabilitatsiooniteenuseid pakkuvate spetsialistide vaatevinklist. Nende missiooniks on toetada inimeste oskuste, teadmiste ja eneseusu tõstmist selleks, et nende võimekus enesega toime tulla oleks nii hea kui võimalik.
Käesoleva kirjatüki kontekstis jätame oskused ja teadmised hetkel sinnapaika ning pöörame pilgud eneseusu poole. Eneseusk on inimese enda hinnang oma võimekusele midagi korda saata konkreetses ajas ja kohas. Keegi võib olla väga enesekindel, et saab nädalavahetusega 700-leheküljelise romaani läbi loetud, aga ei usu ilmaski ei jõuab seda teha töönädala või kahega.
Bandura eneseusu teooria (Bandura, 1997) on tõenäoliselt kuulsaim omataoliste seas. Lihtsasti ja kokkuvõtlikult ütleb see, et eneseusk on mõjutatud neljast olulisest tegurist: sellest, mida inimene kogeb läbi enda tegevuse, sellest, mida inimene teab teiste kogemusest, sellest, mis aistinguid annab inimesele tema keha ning sellest, millist tagasisidet saame ümbritsevatelt inimestelt. Sealjuures on oluline teada, et nende tegurite mõju inimese eneseusule on erinev. Kõige suurema positiivse efektiga on inimese enda saavutused, tema enda poolt saavutatu. Sellest järgmisega õppetunnid teiste kogetust. Kusjuures kogetu puhul omab suuremat rolli sarnase olukorra või tunde läbielamine, näiteks valuga toimetulek või raskused harjumuste kujundamisel, ning väiksemat sama terviseseisundi, näiteks peaajukahjustuse või kroonilise seljavalu, kogemine. Nimetatud kahest väiksema efektiga on inimeste kehalised tundmused, näiteks hingeldus, südamekloppimine, lihasvalu, pearinglus vmt, ning neil on sagedamini tuntav negatiivne efekt. Kõige vähem mõjus, ka kõige lühema kestvusega, on teiste antud tagasiside, näiteks kiitmine.
Miks seda kõike on hea teada?
Ikka selleks, et teada, kuidas patsientide, kolleegide ning endagi eneseusku mõjutada, eriti positiivselt. Lihtne retsept eneseusu tõstmiseks on selline: (1) leia või loo võimalusi õnnestumiste kogemiseks läbi enese pingutuse; (2) võimalda vabas õhkkonnas kogemuste ja lugude jagamist saatusekaaslastega; (3) suuna inimest tajuma muutusi oma kehas, aruta temaga aistinguid, mis aitava kirjeldada olukorda, märgata edasiminekuid jne; (4) märka ja kiida seda, mida tajuda keerukusena; sageli on saavutusest tähtsam märgata ja tunnustada pingutust.
Arusaadavalt ei pretendeeri kirja pandud kokkuvõte täiuslikkusele. Samuti ei ole sel tingimusteta õnnestumise garantiid. Veelgi vähem tohib mõelda, et see on ainuke omasarnaste seas. On teisigi teooriaid, hulganisti järgmisi praktikaid ning piiritu avastamisrõõm veel märkamata teguritest. Neist jõuame pajatada ehk kunagi hiljem.
Mõnusat talveune aega.
Kadri Englas I HNRK juhatuse esimees o Otago ülikooli meditsiiniteaduste doktorant o rehabilitatsioonientusiast
———
Bandura, A. (1997). Self-efficacy: The exercise of control. W H Freeman/Times Books/ Henry Holt & Co.
