Blogi. Rehabilitatsioonist tõenduspõhiselt ja filosoofiliselt. Sissejuhatus, osa 1: Rehabilitatsioon on taastusravi on rehabilitatsioon.
Mis on rehabilitatsioon? Mis on taastusravi? Eestis on mingil põhjusel neil terminitel erinev tähendus. Vähemasti seaduse silmis ning seetõttu ka elukorralduses, ükskõik kas siis isiklikus või professionaalses plaanis.
Mujal ilmas – üldiselt – on tegu siiski sama asjaga, üldnimetusega ‘rehabilitation’, hõlmates tegevusi, mis on suunatud eriliste vajadustega inimeste toimetuleku toetamisele.
Ajakirja Clinical Rehabilitation toimetaja Derick T Wade kirjeldab rehabilitatsiooni kui erivajaduse ravi (inglise keeles: disability healthcare) ehk televise kogumit, mis “on orienteeritud patsiendi/kliendi iseseisva toimetuleku arendamisele, säilitamisele, taastamisele, toetamisele, et inimene saaks täita enda eakohaseid ühis-/kogukondlikke rolle ning viia ellu enda elu eesmärke” (Wade, 2015-2016)
Nii taastusravi kui rehabilitatsioon Eestis täidavad sama eesmärki. Seda, mille Derick Wade tabavalt kokku võttis. On tõsi, et taastusravi/rehabilitatsiooni sisu ja seetõttu ka korraldus ning hind sõltub suuresti patsiendi/kliendi seisundist, kuid vaatamata sellele on tegevuste üldine sit sama. Samuti on tõsi, et teatud toimetuleku raskuste sisu on suuresti sotsiaalne, mistõttu piiratud ressursside tingimustes võib tekkida kiusatus tervishoiuvaldkonna võimaluste säästmiseks ning sotsiaalhoolekande-, haridus- või mõne muu valdkonna võimaluste kulutamiseks. Küll aga tunduvad maailmakorralduslikud suunad minevat seda teed, et rehabilitatsioon peaks olema tervishoiu süsteemide täisväärtuslik ning, veelgi enam, prioritiseeritud osa.
WHO publitseeris 2017. aastal dokumendi “Rehabilitatsioon tervishoiusüsteemides” (inglise keeles “Rehabilitation in Health Systems”) ning seal soovitatut toetava keskpika eesmärkide ning nõuannete kogu “Rehabilitatsioon: kutse tegudele 2030” (inglise keeles: “Rehabilitation: a Call to Action 2030”).
Viimase sisuks on kümme tegevust, millele rehabilitatsiooni edendajad pühenduvad:
1. Rehabilitatsiooni tugeva juhtimise ja poliitilise toetuse loomisele piirkondlikult, riiklikult ja rahvusvaheliselt.
2. Rehabilitatsiooni planeerimise ja elluviimise tugevdamisele piirkondlikult ja riiklikult.
3. Rehabilitatsiooni paremale integreerimisele tervishoiusüsteemidesse, et rahvastiku vajadusi tõhusalt toetada.
4. Rehabilitatsiooni liitmisele üldistesse tervishoiu baaskuludesse (universal health coverage).
5. Terviklike rehabilitatsiooni osutamise mudelite (üles)ehitamisele/loomisele, et toetada kvaliteetse teenuse (sh abivahendite) kasvavat kättesaadavust kogu rahvastikule.
6. Tugeva ja multidistsiplinaarse ning riigi konteksti sobiva rehabilitatsiooni tööjõu arendamisele ning rehabilitatsiooni põhimõtete levitamisele kogu tervishoiuvaldkonna hariduses.
7. Rehabilitatsiooni rahastamise suurendamisele läbi sobivate vahendite.
8. Rehabilitatsiooniga seotud teabe kogumisele, et arendada tervishoiu infosüsteeme ning neis olevaid rehabilitatsioonialaseid ja inimeste toimetulekuga seotud andmeid, kasutades Rahvusvahelist Funktsioneerimise Klassifikatsiooni (RFK).
9. Teadustöö võimekuse arendamisele ning rehabilitatsiooni tõenduspõhisuse laiendamisele.
10. Rehabilitatsioonialaste partnerluste ja võrgustike loomisele ja tugevdamisele, iseäranis madala-, keskmise- ning kõrge sissetulekuga riikide vahel.
Seega, kokkuvõtlikult, rehabilitatsioon on taastusravi on rehabilitatsioon – valdkond, millel on selge side tervishoiusüsteemiga ning selge sotsiaalne ja ühiskondlik väljund. Võimalik pikaajalisus (isegi lõpmatus) ning multidistsiplinaarse professionaalide meeskonna vajadusest tingitud ressursikulukus, samuti teadustöö – seetõttu ka tõenduspõhisuse koondamise – keerukus lisavad vaid kõnealusele valdkonnale vürtsi.
Sissejuhatavate tervitustega,
Kadri
1. Wade D. Rehabilitation – a new approach. Overview and part one: the problems. Clinical Rehabilitation 2015; 29(11): 1041-1050
2. Wade D. Rehabilitation – a new approach. Part two: the underlying theories. Clinical Rehabilitation 2015 29(12): 1145-1154
3. Wade D. Rehabilitation – a new approach. Part three: the implications of the theories. Clinical Rehabilitation 2016 30(1): 3-10
4. Wade D. Rehabilitation – a new approach. Part four: a new paradigm, and its implications. Clinical Rehabilitation 2016; 30(2): 109-1182
